Tsivilisatsioonide koidikul kummardas inimkond õnne ja õnne, mida Vana-Kreekas samastati jumalanna Tychega ja Vana-Roomas jumalanna Fortunaga.
Teise nimi on tänapäeval kõigile teada ja seda võib pidada semantiliseks analoogiaks (praktiliselt sünonüümiks) sõnadega "õnn" ja "saatus".
Fortuuna ja tema ratas
Sõna "õnn" on Vana-Rooma päritolu, ladina keelest tõlgitud kui "saatus". Esialgu samastati seda Fortuuna kultusega, mis sai alguse ammu enne Rooma impeeriumi hiilgeaega, oletatavasti Latiumis, itaallaste seas, ajavahemikul 10.–7. sajandil eKr.
Võimalik, et latiinlased kummardasid seda kultust juba enne Apenniini poolsaarele rännamist ja tõid selle traditsiooni endaga kaasa. Seda kinnitavad usaldusväärsed faktid puuduvad, kuid kindlalt on teada, et Vana-Roomas kummardati Fortuunat 6. sajandil eKr. Selle kinnituseks on iidne tempel, mille ehitas Vana-Rooma kuues kuningas – Servius Tullius Tiberi jõe kaldale – aastatel 578–534 eKr.
Alguses kummardasid põllumehed Fortunat, tähistades iga aasta 24. juunil Fortis Fortunaet. Usuti, et rikkaliku saagini viivate asjaolude edukad kombinatsioonid sõltuvad jumalanna soosingust: soe ilm, sademed, jõe üleujutused. Hiljem võtsid jumalateenistuse traditsiooni omaks karjakasvatajad, kelle jõukus sõltus otseselt ka karjamaade viljakusest.
Umbes samal ajalooperioodil oli Vana-Roomas juba oma saagikoristuse ja viljakuse jumalanna – Ceres, mis seab kahtluse alla Fortuna Rooma päritolu. Tõenäoliselt laenati see kultus itaallastelt või vanadelt kreeklastelt ja arenes välja paralleelselt traditsioonilise Vana-Rooma mütoloogiaga.
Hiline Rooma õnn
Kuidas ja millal Vana-Roomas õnnekultus tekkis, pole täpselt teada, kuid tema õitseajal oli saatusejumalanna, õnnejumalanna populaarsus tohutu. Tuhanded Fortunale pühendatud altarid ja kabelid on hajutatud kogu endise Rooma impeeriumi territooriumil, samuti on kümneid tuhandeid arheoloogilistest paikadest leitud kujutisi ja graveeringuid.
Saatusejumalanna nägu trükiti iidsetele müntidele, majapidamistarvetele, käsitööliste toodetele, kodualtaritele. Austajate arvu poolest võib Fortuuna võrrelda materiaalse rikkuse, kaubanduse ja kasumi jumala Merkuuriga.
Samuti väärib märkimist, et Fortuna kuulub Vana-Rooma keisrite kultusse Fortuna Augusta nime all. Erilise austuse osaliseks sai ta aastal 19 eKr – pärast Octavian Augustuse võidukat naasmist idast.
Jumalannat kujutati sageli küllusesarve ja rattaga ning teda ümbritsesid teised kehastused: Felicitas, Hilaritas, Concordia, Fides. Alates esimesest sajandist pKr kujutati Fortunat sageli koos Isisega, naiselikkuse ja emaduse jumalannaga.
Lisaks iidsele Servius Tulliuse templile, mis püstitati 6. sajandil eKr Tiberi jõe äärde, pühitseti Fortunale hiljem ka teisi majesteetlikke templeid. Aastal 194 eKr ehitati Õnnetempel Primigenia, aastal 180 eKr Fortuna Equita tempel ja aastal 101 eKr selle päeva Õnnetempel.
Saatusejumalanna kuulsus jätkus ka pärast Rooma impeeriumi langemist. Kultus levis kõikjal Lääne-Euroopa riikides ja eksisteeris mitteametlikult kogu keskajal. Nad ei unustanud uue aja perioodil jumalannat, nimetades tema auks 1852. aastal avastatud asteroidi.
Tänapäeval seostatakse sõna "õnn" sagedamini mitte Vana-Rooma jumalusega, vaid õnne ja saatusega. Igas kasiinos on õnneratas (rulett) ja väljend "õnne lemmik" on ühiskonnas kindlalt juurdunud, see tähendab õnnelikku inimest, kellel veab kõigis ettevõtmistes.
Vaatamata digiajastule üleminekule toetub suur hulk inimesi üle maailma ikka veel rohkem kui tervele mõistusele ja täpsele arvutamisele, vaid õnnele. Tundub, et väljend "usaldatav õnn" ei vanane kunagi, kuigi tänapäeval mängib jumalanna rolli järjest enam juhusliku määraja ehk pseudojuhuslike arvude generaator.