Inimkond on juba tsivilisatsioonide koidikul austanud õnne ja juhuse soosingut, mida Vana-Kreekas kehastas jumalanna Tüühe (Τύχη) ja Vana-Roomas jumalanna Fortuna.
Viimane nimi on tänapäeval kõigile tuntud ning seda võib pidada sõnade „õnn“ ja „saatus“ tähenduslikuks analoogiks (peaaegu sünonüümiks).
Fortuna ja tema ratas
Sõna „fortuna“ on vana-rooma päritolu ja tähendab ladina keeles otsesõnu „saatus“. Algselt oli see seotud Fortuna kultusega, mis tekkis kaua enne Rooma impeeriumi hiilgeaega, tõenäoliselt Latsioonis, itaalikute seas, ajavahemikus 10.–7. sajand eKr.
Võimalik, et latiinid austasid seda kultust juba enne Apenniini poolsaarele rändamist ja tõid selle traditsiooni endaga kaasa. Selle kohta pole kindlaid tõendeid, kuid on teada, et juba 6. sajandil eKr kummardati Fortunat Vana-Roomas. Seda kinnitab iidne tempel, mille ehitas Rooma kuues kuningas Servius Tullius (Servius Tullius) ajavahemikus 578–534 eKr Tiberi jõe äärde.
Algselt austasid Fortunat põllumehed, kes tähistasid iga-aastaselt 24. juunil pidustust Fortis Fortunae. Usuti, et jumalanna soosing toob kaasa soodsad tingimused rikkalikuks saagiks: sooja ilma, vihma ja jõgede üleujutusi. Hiljem omaksid selle kultuse ka karjused, kuna nende jõukus sõltus samuti viljakast karjamaast.
Samas ajal oli Roomas juba olemas viljakus- ja saagijumalanna Cerera (Cerēs), mis tekitab kahtlusi Fortuna kultuse roomalikus päritolus. Tõenäoliselt oli see kultus laenatud itaalikutelt või vanadelt kreeklastelt ning arenes paralleelselt traditsioonilise rooma mütoloogiaga.
Hilisem Rooma Fortuna
On teadmata, millal täpselt Fortuna kultus Roomas tekkis, kuid oma hiilgeajal oli jumalanna tohutult populaarne. Kogu endise Rooma impeeriumi aladelt on leitud tuhandeid Fortunale pühendatud altareid ja kabelikesi ning kümneid tuhandeid kujutisi ja graveeringuid arheoloogilistel väljakaevamistel.
Jumalanna kujutis ilmus antiiksetele müntidele, majapidamistarvetele, käsitöötoodetele ja kodualtaritele. Jumaldajate arvu poolest võis Fortunat võrrelda Merkuuriga (Mercurius) – kaubanduse, rikkuse ja kasumi jumalaga.
Fortuna oli osa ka Rooma keisrite kultusest, kus teda austati nime all Fortuna Augusta. Eriti suurt austust pälvis ta aastal 19 eKr pärast Octavianus Augustuse (Octavianus Augustus) võidukat naasmist Idast.
Fortunat kujutati sageli küllusesarve (cornucopia) ja rattaga, ümbritsetuna teistest isikustatud mõistetest nagu Felicitas, Hilaritas, Concordia ja Fides. Alates 1. sajandist pKr hakati teda sageli kujutama koos jumalanna Isisega (Isis), kes sümboliseeris naiselikkust ja emadust.
Lisaks Servius Tulliuse poolt 6. sajandil eKr Tiberi äärde ehitatud iidsele templile pühendati Fortunale hiljem veel mitmeid suurejoonelisi pühamuid. Nende hulka kuulusid Fortuna Primigenia pühamu (Sanctuary of Fortuna Primigenia) aastast 194 eKr, Fortuna Equestrise tempel (Aedes Fortunae Equestris) aastast 180 eKr ning „Selle päeva õnne“ tempel (Fortuna Huiusce Diei) aastast 101 eKr.
Fortuna kultus jäi püsima ka pärast Rooma impeeriumi langust ning eksisteeris mitteametlikult kogu keskaja vältel Lääne-Euroopas. Uusajal, aastal 1852, nimetati jumalanna auks avastatud asteroid tema nime järgi.
Tänapäeval seostatakse sõna „fortuna“ pigem „õnne“ ja „saatusena“ kui antiikse jumalannaga. „Õnneratas“ (ruletiratas) on iga kasiino lahutamatu osa ning väljend „Fortuna lemmik“ tähistab inimest, kellele õnn alati naeratab.
Kuigi elame digiajastul, usuvad paljud inimesed endiselt rohkem õnne kui terve mõistuse ja täpsete arvutuste jõusse. Ütlus „usaldada Fortunat“ ei tundu kunagi aeguvat – ainult et tänapäeval kehastab jumalanna rolli tihti juhuslike arvude generaator.